Osteokondroos - lülisamba kudede degeneratiivsed-düstroofsed kahjustused, mida iseloomustab lülivaheketaste, külgnevate liigesepindade ja selgroolülide kehade ning lülisamba sidemete kahjustus.
Kõige sagedamini mõjutavad osteokondroosi patoloogilised protsessid kõigepealt luid ja sidemeid. Tavaliselt saame teada, et haigus on juba alanud, kui ilmnevad tüsistused - valu, sensoorsed häired, lihaste atroofia, siseorganite talitlushäired.
Kes kannatab osteokondroosi all
Tänapäeval mõjutab osteokondroos 40–90% maailma elanikkonnast. Kõige sagedamini mõjutab haigus üle 30-aastaseid inimesi. Kuid osteokondroosi esimesed sümptomid võivad ilmneda noorukieas.
Lülisamba osteokondroosi arenguetapid
- Osteokondroosi arengu esimene etapp.
Algab nucleus pulposus dehüdratsioon. See viib ketta kõrguse vähenemiseni. Kiulises rõngas tekivad praod, kuid patoloogiline protsess ei ulatu kaugemale lülivahekettast.
- Osteokondroosi arengu teine etapp.
Ketta kõrguse vähenemise tulemusena lähenevad kahele kõrvuti asetsevale selgroolülile kuuluvate lihaste ja sidemete kinnituspunktid. Seetõttu vajuvad lihased ja sidemed alla. See võib põhjustada kahe selgroolüli liigset liikuvust üksteise suhtes, st moodustub selgroolüli liikumise segmendi ebastabiilsus. Selles etapis on iseloomulik selgroolülide libisemine või nihkumine üksteise suhtes koos spondülolisteesiga.
- Osteokondroosi arengu kolmas etapp.
Sel perioodil toimuvad kõige enam väljendunud morfoloogilised muutused, mis mõjutavad eelkõige lülivahekettaid endid: tekivad ketaste prolapsid ja väljaulatuvad osad. Kannatab ka selgroolüli liikumise segmendi liigeseaparaat. Subluksatsioonid esinevad lülidevahelistes ja uncovertebraalsetes liigestes ning artroosid.
- Osteokondroosi neljas arenguetapp.
Selles etapis tekivad lülisamba kahjustatud segmentides adaptiivsed muutused. Keha püüab üle saada selgroolülide liigsest liikuvusest ja lülisamba immobiliseerida, et säilitada oma tugi- ja kaitsefunktsioonid. Sellega seoses ilmnevad selgroolülide kehade külgnevatel pindadel marginaalsed luukasvud, teisisõnu osteofüüdid. "Vales kohas" kasvav osteofüüt põhjustab närvijuurele mikrotrauma. Neljandas etapis algavad kiulise anküloosi protsessid tavaliselt lülidevahelistes ketastes ja liigestes. Lõppkokkuvõttes näib lülisamba motoorne segment olevat kestaga immutatud - kliinilised ilmingud taanduvad.
Osteokondroosi põhjused
Kõigis paljudes olemasolevates osteokondroosi arenguteooriates aktsepteeritakse mitmesuguseid haiguse esinemise põhjuseid, näiteks mehaaniline trauma, pärilik eelsoodumus või ainevahetushäired. Osteokondroosi põhjuse kindlaksmääramise eriline raskus on tingitud asjaolust, et see haigus võib esineda nii eakatel kui ka noortel inimestel, nii hea kehaehitusega kui ka vähem treenitud inimestel. Levinud on arvamus, et osteokondroosi põhjuseks on soolade ladestumine lülisambasse: väidetavalt on röntgenülesvõtetel soolad näha selgroolülide “kasvude” või “konksudena”. Kui liigestes kostab liikumisel krigistamist ja krigistamist, nagu oleks nende vahele liiva valatud, on paljude patsientide jaoks selle seisundi ainus põhjus kurikuulus "soolade ladestumine". Sellised väärarusaamad pole sugugi kahjutud: õige ettekujutuse, kuidas haigust ravida, saab kindlaks teha selle põhjustanud põhjuste analüüsi põhjal.
Mõiste "osteokondroos" pärineb kreeka juurtest osteon - "luu" ja chondr - "kõhre". Lõpp "-oz" tähendab, et luu ja kõhre haigus ei ole seotud põletikuliste protsessidega, vaid on oma olemuselt degeneratiivne-düstroofne, see tähendab, et haiguse aluseks on kudede toitumise rikkumine ja selle tagajärjel selle struktuuri degeneratsioon. Nagu kõik eluskuded, toimub ka selgroolülide luukoe ja lülivaheketaste kõhrekoe pidev ümberehitamine ja iseenesliku uuenemine. Regulaarselt pingutatud kehalise aktiivsuse mõjul omandavad nad tugevuse ja elastsuse ning koormuste puudumisel kudede tugevus väheneb.
See on tingitud luu- ja kõhrekoe toitumise ja verevarustuse iseärasustest. Täiskasvanute ketastel ei ole oma veresooni; nad saavad toitaineid ja hapnikku naaberkudedest. Seetõttu on ketaste õigeks toitumiseks vajalik aktiveerida vereringe plaate ümbritsevates kudedes. Ja seda saab saavutada ainult intensiivse lihastööga.
Oma koostise põhjal võib lülivaheketta jagada kaheks: see on kettale elastsust andev nucleus pulposus, mis paikneb keskel ja seda ümbritsev tugev kiuline ring. Intervertebraalsete ketaste toitumise halvenemise tõttu hävib pulpose tuuma moodustavate biopolümeersete ühendite keeruline struktuur. Nucleus pulposuse niiskusesisaldus väheneb ja see muutub hapramaks. Isegi väiksemate ülekoormuste korral võib nucleus pulposus laguneda fragmentideks. See viib selle elastsuse vähenemiseni veelgi suuremal määral. Samuti väheneb ketaste kiuliste rõngaste tugevus. Kõik need tegurid loovad aluse ja põhjustavad osteokondroosi arengut.
Lülisamba funktsiooni taastamiseks on vaja armistada lülivaheketta kahjustus, mobiliseerida lülisamba kompenseerivad võimed, aga ka kogu lihasluukonna süsteem, mitte lahendada "soolade ladestumist" ega kõrvaldada selgroolülide "naelu". Pärast ravi lõppu röntgenuuringut tehes on näha, et selgroolülid ei ole oma kuju muutnud. Ja kurikuulsad "naelu" ei ole osteokondroosi põhjus, vaid kohanemisprotsesside tagajärg. Marginaalsed kasvud suurendavad selgroo keha tugipinna pindala. Pindala suurenemise tõttu erirõhk väheneb, mis võimaldab kompenseerida lülivaheketta tugevuse ja elastsuse vähenemist.
Lülisambas esinevate degeneratiivsete-düstroofsete muutustega kaasneb kahjustatud ketaste, liigesesidemete üksikute osade, kõhre ja kapslite lupjumine (lubjastumine). Seda protsessi võib soolade ladestumiseks nimetada ainult tingimuslikult. Seega ei ole see osteokondroosi põhjus, vaid ainult tagajärg ja ülalkirjeldatud protsessi viimane etapp.
Lülisamba struktuursete muutuste tagasipööramine on peaaegu võimatu. Kuid nende minimeerimine on väga reaalne ülesanne. Kui ei pingutata, et säilitada lülisamba samas seisundis, mis saavutati ravi tulemusena, võib valu korduda.
Osteokondroosi kliinilised ilmingud
Osteokondroosi kliinilised ilmingud on väga mitmekesised. Need sõltuvad osteokondroosi arenguastmest. Osteokondroosi peamised kliinilised sümptomid ilmnevad siis, kui patoloogiline protsess levib kiulise rõnga tagumisse ossa ja tagumisse pikisuunasesse sidemesse. Sõltuvalt lülivaheketaste degeneratsiooni staadiumist tekib seljaaju juurte ärritus, kokkusurumine või juhtivuse katkemine, veresoonte või seljaaju kokkusurumine. Arenevad mitmesugused neuroloogilised sündroomid - refleks ja kompressioon.
Osteokondroosi valu peamine põhjus on närvijuure nn ärritus. Sel juhul tekivad vereringehäired, tursed ja järgnevalt võib areneda ümbritsevate struktuuride fibroos, millega kaasneb juurte tundlikkuse suurenemine erinevatele mõjudele (lülisamba kahjustatud segmendi liikumised jne).
Osteokondroosi vaskulaarsed häired on sageli seotud vasomotoorse innervatsiooni kahjustusega. Võimalik on ka veresoonte mehaaniline kokkusurumine osteofüütide poolt, näiteks lülisamba kaelaosas.
Osteokondroosi sümptomid
Üks lülisamba osteokondroosi tunnuseid, mis protsessi süvendab, on liiga ulatuslikud sümptomid. Haigus võib avalduda täiesti erinevates kehaosades. See võib olla valu või tuimus jäsemetes või häired ja valu siseorganites. Samal ajal ei seosta inimene sageli südamevalu, suguelundite talitlushäireid, peavalusid, valu ja tuimust jalgades osteokondroosiga ja üldiselt lülisambaga, "ravides" otseselt osteokondroosi sümptomeid mitmesuguste valuvaigistite, igasuguste reklaamitavate ravimite, toidulisandite ja muude meetodite abil. Kuid see tee muudab olukorra ainult hullemaks. Osteokondroos areneb edasi ning kasutatavad ravimeetodid ei too parimal juhul muud kui ajutist valu vaigistavat olulist paranemist ning halvemal juhul võivad organismile veelgi rohkem kahju teha.
Seetõttu on oluline oma seisundit ja selles toimuvaid muutusi hoolikalt analüüsida. On vaja alustada liikumist õiges suunas: pöörduda õigeaegselt arsti poole, läbida vajalik diagnostika ja alles pärast õige diagnoosi kindlaksmääramist alustada ravi raviarsti järelevalve all.
Osteokondroosi peamised sümptomid on ennekõike valu ja ebamugavustunne seljas. Samal ajal võib valu olla perioodiline, ebajärjekindel, ilmneda ja kaduda. Kuid juba esimene ebamugavus- või valutunne selgroos peaks panema mõtlema. Esimeste valude ilmnemine on signaal, et vähemalt sellele tähelepanu pöörata ja püüda meelde jätta põhjus, miks need ilmnesid. Selliseks põhjuseks võib olla raske eseme tõstmine, äkiline liikumine, kukkumine vms.
Osteokondroosi teine sümptom on ebamugavustunde või seljavalu kaasnev valu ja jäsemete (käte või jalgade) tuimus. Valu kiirgub kõige sagedamini vasakusse jäsemesse, see tähendab vasakusse kätte või jalga. Lisaks võib valu avalduda südame piirkonnas, seljas ja mitte ainult lülisamba piirkonnas, vaid näiteks roietes jne. Eriti oluline on sel juhul pöörata tähelepanu valu muutumise olemusele sõltuvalt patsiendi tegevusest, võrreldes seljavalu tundeid valuga, näiteks jalas. Kui patsient istus pikka aega ja tal tekkis valu või tuimus jalas, ebamugavustunne alaseljas ja pärast lühikest soojenemist või kõndimist valu kadus, on see kaudne märk, mis määrab selgroo nimmepiirkonna osteokondroosi. Sama pilt võib olla ka kaela ja käega. Kokkuvõtteks võime öelda, et osteokondroosi peamised sümptomid on valu ja ebamugavustunne seljas. Juhtudel, kui need sümptomid langevad kokku valuga teistes kehaosades, võib osteokondroosi komplitseerida väljaulatuvus, ketta hernia või pigistatav närv.
Lisaks juhin tähelepanu asjaolule, et isegi esimese lülisambavalu ilmnemisel tuleb sellele vaevusele erilist tähelepanu pöörata. Lõppude lõpuks võib osteokondroos üsna pikka aega ilmneda nõrgalt või üldse mitte. Samal ajal jätkab see lülisamba edukat arengut, mis toob kaasa üha suurema hulga ketaste lagunemise. Seetõttu võimaldab õigeaegne visiit arsti juurde diagnoosida osteokondroosi varasemas staadiumis, mis hõlbustab selle ravi.
Osteokondroos ja soolade ladestumine
Selgroolülide osteofüüdid ehk konksukujulised kasvud tekivad selleks, et vähendada lülivaheketaste koormust. Sellisel juhul kahjustab osteofüütide ilmumine selgroolülide liigeste liikuvust.
Igapäevaelus levinud arvamus, et soolade ladestumine on osteokondroosi peamine põhjus, on ekslik. Seetõttu on osteokondroosi ravi soolavaba dieedi abil mõttetu.
Kõige sagedasemad kaebused seljaaju osteokondroosiga
Kõige sagedasemad osteokondroosiga seotud kaebused on järgmised:
- Ebamugavustunne lülisamba erinevates osades. Valu võib varieeruda kergest, tuimast, närivast valust kuni tugeva, mõnikord väga intensiivse ja talumatuni – koos tulistamisega.
- Suurenenud väsimus töö ajal, nii füüsiline kui vaimne.
- Tundlikkuse kaotus jäsemetes ja erinevates kehaosades, käte või jalgade külmavärinad.
- Valu, mis kiirgub jalgadesse, piki närvitüvesid.
- Valu, mis kiirgub abaluu, õla, samuti valu kaelas ja kuklas.
- Emakakaela osteokondroosi sagedane kaaslane on peavalu ja peapööritus. Sageli täheldatakse suurenenud nägemisväsimust või nägemisteravuse vähenemist.
- Kui nimme-ristluu piirkond on kahjustatud, on reproduktiivsüsteemi häired - mitmesugused seksuaalfunktsiooni häired - tavalised. Seetõttu kogeb enamik mehi pärast ravi seksuaalse jõu suurenemist. Naistel suurendab nimme-ristluu piirkonna normaalne toimimine viljastumise tõenäosust ja aitab kaasa mugavale rasedusele.
Osteokondroosi diagnoosimine
Osteokondroosi diagnoosimiseks on vaja koguda anamneesi. Patsiendi kaebuste väljaselgitamine on otsustava tähtsusega. Teatud osteokondroosi sümptomid on üsna iseloomulikud. Teised, vastupidi, tuleb eristada teiste haiguste tunnustest. On oluline, et osteokondroosiga kaasnevad närvi-, veresoonkonna- ja troofilised häired võivad jäljendada erinevaid haigusi, nagu stenokardia, gastriit, maohaavand ja kõhuorganite ägedad kirurgilised haigused. Seetõttu tuleb vale diagnoosi ja sellele järgneva ebaõige ravi määramise vältimiseks iga sümptomit üksikasjalikult analüüsida.
Anamneesi kogumisel, mis sisaldab patsiendi kaebusi, praeguse haiguse ajalugu ja patsiendi elu, pöörab arst tähelepanu tema vanusele, kuna osteokondroos areneb kõige sagedamini vanematel inimestel, ja sümptomite arengule nende tekkimise hetkest kuni patsiendi arsti poole pöördumiseni. Osteokondroosi iseloomustab aeglane areng, mille puhul ägenemise perioodid asendatakse perioodiliselt remissiooniperioodidega. Diagnoosi selgitamiseks on ette nähtud täiendavad uurimismeetodid.
Osteokondroosi röntgenuuringud
Osteokondroosi diagnoosimise kõige kättesaadavam ja samal ajal üsna informatiivne meetod on röntgenuuring. Selle haiguse diagnoosimiseks on mitut tüüpi röntgenimeetodeid:
Lülisamba uuring radiograafia on osteokondroosi diagnoosimise lihtsaim radioloogiline meetod. Selle olemus on saada lülisamba kui terviku või selle üksikute segmentide röntgenülesvõte. Kõige sagedamini tehakse sihipärast radiograafiat - haiguse sümptomite ja patsiendi kaebuste põhjal määratakse selgroo kahjustuse asukoht. Osteokondroosiga kahjustatud lülisamba segmendi röntgenpildil on näha lülivaheketaste paksuse (atroofia) vähenemine, mis väljendub selgroolülidevahelise ruumi vähenemises, lülikehade luude väljakasvude ilmnemises - osteofüüdid, osaline lahustumine - lülisamba kuju, luukeha segmendi resorptsioon, lülikeha kuju. nimmepiirkonna lordoosi silumine.
Müelograafia on keerulisem ja ohtlikum diagnostiline meetod. Sellise uuringu käigus süstitakse selgroo kanalisse teatud kogus kontrastainet. Selle uurimismeetodi risk on allergiliste reaktsioonide võimalus kontrastaine suhtes või seljaaju kahjustamise oht seljaaju kanali punktsiooni ajal. Müelograafia abil saab määrata seljaaju kanali sisemist struktuuri. See meetod on eriti informatiivne seljaaju songade määramisel.
Kompuutertomograafia ja tuumamagnetresonants on kõige kaasaegsemad, kuid ka kõige kallimad ja raskemini ligipääsetavad meetodid osteokondroosi diagnoosimiseks. Neid diagnostilisi meetodeid kasutatakse tavaliselt siis, kui on vaja eristada osteokondroosi ja muid lülisamba haigusi, millel on sarnased sümptomid, näiteks seljaaju kanali kasvajad.
Patsiendi seisundi igakülgseks hindamiseks on kohustuslik läbi viia osteokondroosiga patsiendi neuroloogiline uuring. Tänu neuroloogilisele konsultatsioonile on võimalik selgitada motoorsete ja sensoorsete häirete asukohta ja raskusastet.
Osteokondroosi ravi
Kliinik pakub tõhusat ravi kõigi osteokondroosi vormide korral. Ravi viiakse läbi ambulatoorselt. Ravi põhineb terviklikul programmil, mille eesmärk on kiirelt kõrvaldada põhisündroom ja kannatuste põhjus. Kompleksravi osana saab kasutada järgmisi meetodeid:
- nõelravi;
- vaakumteraapia;
- õrnad manuaalteraapia tehnikad (postisomeetriline lõõgastus);
- laserteraapia;
- farmakopunktsioon;
- kuiv veojõud;
- magnetopunktsioon;
- elektriline stimulatsioon ja muud ravimeetodid.
Keskmiselt on ravikuur 10-15 seanssi ja ägeda valu sündroomi kõrvaldamine on 1 kuni 3 seanssi.
Mida varem ravi alustatakse, seda parem on tulemus!
Kas täielik vabanemine osteokondroosist on tõeline?
See sõltub haiguse vormist, raskusastmest, ravi õigsusest ja õigeaegsusest. Täielik ravi on võimalik ainult algfaasis.
Kuid saate vältida osteokondroosi ägenemisi ja mitte tunda valu aastaid. Kui inimesel oli osteokondroos, kuid nüüd ta ei koge ebamugavust, ei tähenda see, et see oleks jäljetult möödas. Lülisambas võib esineda muutusi.
Peamine ülesanne on peatada haiguse areng ja teha kõik selleks, et osa lülisamba patoloogilistest muutustest kaoks, sümptomid kaoksid või väheneksid (seljavalu, käte, jalgade külmetus ja tuimus, peavalud jne).